Valus..

Mida peaks tegema meestega , kes igal võimalikul hetkel sebib kedagi uut? Miks peavad saama haiget need, kes pole seda ära teeninud..? Miks sa valetasid mulle? Mida ma sulle teinud olen? Tõesti tahad, et ma vihkaks sind? Sa oleks võinud mulle siis kõik kohe ära rääkida! Mitte valetada! Ma ei saa üldse aru mida ma sinus nägin..
Oli tavaline laupäeva hommik. Ootasin, et kell saaks pool 3. Sättisin vaikselt ennast riidesse, pesin, tegin meiki ja veel palju muud. Ma ei teadnud, kas see päev tuleb hea või halb. Kuni hetkeni, millal ma mõistsin, et see tuleb vägagi halb!
Kell oli 14.22 ja siis helistasin kahele mehele, kes pidid mu peale võtma, et sõita kokkutulekule. Nad olid juba suht lähedal, nii et ostsustasin välja minna. Saime kõik ilusti kokku ja ma hüppasin auto peale.. Võtsime suuna Narva poole :)
Tee peal võtsime peale 3 inimest , kes sammuti tulid sinna. Päris kitsas oli seal taga istuda, aga vähemalt oli naljakas. Ei olnud ka eriti pikk maa sõita ka, elas üle. Pärast oli muidugi kannid valusad ja jalad ära surnud. Enne kui me need inimesed peale võtsime, käisime läbi poest. Ostsin omale 2 liitrit zinni ja 0,5 l siidri. Natukene on siiani alles.
Jõudsime kohale enne teisi. Olime esimesed. Ootasime siis teisi, rääkisime niisama juttu. Lõpuks saabusid ka ülejäänud kohale, kes veel puudusid.
Möödusid paar tundi ja siis otsustati hakata mängima Aliast. Mäng mida ma vihkan. Nad mängisid seda oma 4-5 tundi..
Ma ise olin koos 2 poisiga ja tüdrukuga. Poistega käisin koos saunas :) vähemalt lõbus oli :)Saime palju naerda.. aga kas ma ka tegelikult naersin? Või lihtsalt teesklesin? Ma ei tea seda ise ka. Tean ainult seda, et sinu nägemine tegi minu olukorra mitmeid kordi hullemaks.. Ma ei tea üldse mida ma lootsin. Kui aus olla siis ma ei lootnud midagi. Lootsin, et saan vastuseid. Mõnes mõttes isegi sain.
Mul on endast kahju, et ma üldse sinuga kokku sain ja rääkima hakkasin!
Aga ma ei taha sellest rohkem rääkida.. vihale ajab.. ja nutma ka..
Olen ainult enda peale vihane, et ma siuke olen. Aga eks ma sain oma karistuse kätte, selle eest ma kunagi valetasin. Vähemalt sain selle nüüd kätte. Valus on, aga elan veel. Ma ei süüdistagi kedagi, et kõik nii läks. Mis tehtud, see tehtud. Palun vabandust M, et ma sulle valetasin. Tean, et see oli vale ja lolltegu. Ma ei palu, et sa mulle seda andestama peab. See sinu otsustada, kas tahad veel minuga rääkida või mitte. Palun vabandust..
Mõtlesin, et nüüd kui mul kõik teada on, ja olen tunnistanud oma vigu, et siis läheb edasi paremini. Kahjuks ei lähe see nii. Miks ma pean veel kannatama? Kui kaua? Kas juba ei piisa? Ma tean, et ma pole õigesti käitunud, ja tunnistanud seda! Äkki aitab nüüd? Ma ei suuda enam.. Ma ei jõua enam nutta.. Lihtsalt..
Palun anna mulle andeks.. Ma olen endale andeks andnud ja teile ka..
Just wanna be happy..
Tagasi tulles selle kokuka juurde.. Pool aega ma lihtsalt istusin üksinda omas nurgas, oma mulli sees. Teise poole ma nutsin. Hommiku ärkasin 9 ajal ülesse.. Ootasin kuni kõik valmis saavad, ja siis hakkasime liikuma Tallinna poole.

Vahepala :) / Lõpu osa :)

Need paar kuud olid minu jaoks unustamatud. Siiani ei usu, et see kõik minuga juhtus. Iga päev töölt tulles, istusin oma läpaka taha ja ootasin millal Tal aega on. Millal Ta sisse tuleb msni/skpye. Ma olin nagu rõõmupall. Mulle oleks nagu energjat sisse süstitud. Kui töölt tulles olin ma mega väsinud, siis Temaga rääkides, oli see väsimus nagu käega pühitud. Väike õnnelik rõõmupall.
Viimased päevad ja nädalad.. Kui mul enam ple millegi pärast õnnelik olla. Olen ma väga palju muutunud. Olen õppinud nii palju. Tean ka seda, enam ma nii ei käitu. Lubasin endale, et see aasta olen aus. Räägin nii nagu on ja ple mõtet valetada. Viimased 2 suhet, kui viimast saab sinna alla panna, on olnud mulle suure tähendusega. Nüüd tean, et valetada ple mõtet, sellega suureneb võimalus, et jääd ilma sellest, kellest tegelikult väga hoolid. Kaotad inimese, keda armastasid. Teiseks, ära armu inimesse, kes ei vääri sind. Sa saad väga haiget. Kui ta sind tõeliselt armastab ja tahab sind, siis ei loe talle midagi, talle ei lähe korda, kus oled käinud ja mida teinud. Ta teab, et sina armastad teda. Teab, et sa ei jäta teda maha. Usaldab sind. Andestab sulle kõik sinu vead. Kui ta ei tee seda, ple ta sind väärt. Väärid paremat meest!
Kahju, et mõnikord, läheb kõik hoopis teist moodi. Arvad, et leidsid selle keda oled otsinud. Tuleb mingi viga, ja sa oled tast igaveseks ilma. Sa võid kahetseda nii palju kui tahad, kuid see ei too tagasi inimest, keda sa südamest armastasid.
Elu on karm, kuid õiglane. Kui nii läks, siis pidi nii minema. Ole õnnelik, et said need vähesed päevad, tunnid või päevad temaga koos olla. Tunne rõõmu sellest, et said hea õppetunni võrra rikkamaks. Said teada mida elu sulle pakkuda võib!
Esimesed paar päeva, ma lihtsalt proovisin unustada. Esimese päeva ma põhimõtteliselt magasin maha.. Ma ei tahtnud kedagi näha, midagi teha. Ma isegi ei söönud. Sest ma ei tahtnud elada enam. See oli vale mõte sellel hetkel. Mul lihtsalt ei läinud toit alla. Kas "true love" teebki nii? Paned tegema asju mis ei tule sulle muidu pähe? Ma ei söönud mitu päeva normaalselt. Ei läinud alla. Jõin ainult mahla ja vahepeal jogurtit. Ainuke, kes mind siis toetas oli mu tädipoeg. Ta mõistis mind. Ei hakkanud ütlema:" Ise olid loll, et nii läks!" Selle asemel hoopis lohutas. Kui mul ikka väga paha tuju oli, siis ta sai sellest aru. Ei käinud pinda, et mida sa mossitad, ja siuke oled. Aitähh sulle selle mõistva suhtumise eest! Aitähh, et ajasid mu naerma ja mõtted mujale!
Ma olin valmis tegema ükskõik mida, et teda tagasi saada. Tunda veel tema käsi oma kehal, tema huuli enda omadel. Tahtsin veel näha ta kutsu silmi. Nüüd tean, et see ple võimalik enam. Ma otsustasin, et loobun. Mul pole ju mõtet võidelda, kui tema ei taha mind enam. Või oleks mõte? Piinaksin sellega ainult ise ennast? Teeksin haiget ainult endale.
Ma ple kunagi nii tühi olnud. Vahepeal tundus, et ma ei suuda, selle mõttega toime tulla. Kuskilt ma siiski leidsin selle jõu, et edasi minna. Pidin palju vaeva nägema. Õhtuti oli raske magama jääda. Mind kummitasid koguaeg tema sõnad ja see viga. Nägin isegi õudukaid. Päris jube periood oli.. Aga ma elasin selle üle. Vähemalt raskem osa on möödas. Leppin sellega juba, et olen tast ilma. Ma ei saa enam midagi teha. Pean edasi elama..
Hetkel võin öelda, et see ei tee mulle enam haiget. Ma ei nuta enam tema pärast. Tahaks, aga on mõtet? Ei ole. Ta jääb mu südamesse igaveseks. Tal on seal kõige ilusam tuba maailmas. Hoian seal mälestusi temast, mida ma ei taha unustada.
Lõpetuseks ütlen, et Ma Armastan Sind Igavesti, aga seda omal moel. Salaja ja vaikselt. Niiet ära minu pärast muretse. Minuga on kõik korras. Vähemalt praegu.

Naerata, ja elu naeratab sulle vastu!
Ära kaota lootust, küll tuleb see keda sa väärid ja kes sind väärib :P
Armasta mind ilma tingimusteta!
Ära tee mulle haiget enam..
Palun, ära valeta.
Sind on raske unustada.. aga tea.. tahan sind suudelda viimast korda..

5.osa

Mul ei olnud ikka veel und, mis sest, et kell oli juba 5. Film sai läbi. Nägime sellest ainult algust, vahepeal võibolla korraks vaatasin mis seal ka toimub. Eriti ei mäleta mis teema seal täpselt oli, aga vähemalt mul oli tore, tundsin ennast hästi. Oli väga turvaline tunne. Mulle meeldis see. Liblikad oli kõhus, tantsisid, lendasid ringi ja tegid kõdi. See oli hea. Mõnusalt joovastav tunne. Ma ei unusta seda päev, neid tunde mitte kunagi. Need olid minu elu kõige ilusamad hetked. Mõnikord soovin, et need oleksidki kestma jäänud igaveseks. Midagi ilusat minu igavasse ellu.
Kella 6 ajal jäime ilusti tudile. Mul oli hea soe.. Minu käsi oli Tema keha ümber, põsk oli vastu Tema rinda. Nii mõnus oli Tema kaisus olla. Igatsen Teda. Igatsen seda päeva. Igatsen kõike ilusat, mida Ta endaga kaasa tõi. Igatsen seda tunnet, mis mind pilve peale viis. Seda kerget ja õnnelikku tunnet enda südames. See oli esimene kord minu elus, kui ma tõesti olin ÕNNELIK! Ehk oligi kõik liiga ilus? Või lihtsalt, see mis minuga juhtus, ei olnudki olemas? Nägin seda unes! Kas see kõik oli lihtsalt üks suur vale? Miks ma pidin oma muinasjutus olema see, kes saab selle lõppedes haiget?
Hommik. Umbes 8-9 vahel. Mul läks uni ära. Vaatasin Teda enda kõrval. Ta oli nii nunnu. Korraga tuli mulle meelde, et see mis minuga juhtus, oli tegelikult ka olemas. Ma ei uskunud, et mina ja Tema. Ma Tema kaisus.. see kõik tundus võimatu. Olin alates sellest hetkest kui ma Temaga suhtlema hakkasin, unustanud, et ma näeks Teda, et ma saaks Teda suudelda. Minu unustused olid täitunud. Jälle. Ma olin nagu seitsmendas taevas. Nautisin igat hetke nii kaua kuni veel sain. Korraga märkasin, et Ta on ka üleval. Küsisin:" Miks sa ei maga?". Ma ei teagi, mida Ta vastas, sest see ei huvitanud mind. Ma olin omas mullis, kus kõik oli pehme ja hea, ei mingit ohtu. Ainult head asjad. Ma vist olin ikka nii armunud, et ma ei mäleta sellest hommikust eriti midagi(peale ühe asja). Kahju sellest. Ma vähemalt tean, et see oli hea. Minu elu kõige parem hommik. Ärgata ülesse mehe kõrval, kellele sa oled juba kõik andnud. Iseasi, kas see mees ka väärib seda? Siis tundus, et väärib mind. Mina, kes ma olen nii vastikult hea, ma ei saa, ei suuda kunagi üelda EI. Tahan, et teistel oleks hea. Ei peaks minu pärast kannatama. Ma soovisin, et Tal oleks hea, sama tunne mis mul oli. Soovisin, et Ta oleks õnnelik koos minuga. Võibolla ma tahtsin liiga palju, aga mulle tundus, et Ta on ka õnnelik koos minuga. Meil oli koos tore olla. Naljakas on see, et ma soovisin siis Tema oma olla. Tahtsin, et see kõik jääks nii. Ta oli minu ideaalmees, täpselt 100% minu maitsele, ma armastasin Tema silmi, Tema huuli, seda pilku, kuidas Ta mind vaatas. Tema häält. Armastasin Tema olekut, see kuidas Ta nii rahulik oli, nii hoolitsev. Armastasin KÕIKE, mis Temaga seotud oli. Südamest. Ilma tingimusteta. Minu jaoks oli see nagu True Love For Ever. Ma ei kahetse midagi, mis ma Temaga koos olles tegin. Armastan Teda siiani, aga omal moel.
Tagasi hommiku juurde tulles. Vedelesime pikalt diivanil teki all. Hea soe oli. Vahepeal oli sõbra naine läinud poodi. Sõber ise oli ka ülesse tõusnud. Olime kõik üleval. Enne kui sööma hakkasime, käisime pesus. Ta tegi minust paar ilusat pilti. Mälestuseks, ma loodan. Pesust tulnud ja söögi ära söönud, pidime hakkama minema. Kuid me ei läinud. Sõber ja tema naine läksid ära. Jäime kahekesi...
Kell oli juba suht palju, kuna väljas hakkas pimedaks minema. Oli vist 5-6 ajal. Hakkasime vaikselt sealt korterist ära minema. Joped selga ja hüvasti muinasjutt. Ei, see ple veel muinasjutu lõpp. Ootasime bussipeatuses minu marsat. Marsabuss tuli peatusesse.. Väike musi Talle, kalli ja ma hüppasin peale. Oli kurb ja nata valus Temast eemale minna. Pidin leppima sellega. Lihtsalt soovisin, et näen Teda veel.. Terve tee koju sõites, mõtlesin ainult Temale. Nendele hetkedele kui koos olime, nendele suudlustele.. Tema kutsu silmadele. Kõigest. Isegi oleks pisike pisar tulnud. Liblikaid täis kõtu ja õnnelik, et ma ikka eile välja läksin. Olin nagu väike laps. Kes sai uue mänguasja, kuid ma ei saanud mänguasja, ma sain midagi palju suuremat. Sain tunda, mis tähendab olla kõrvuni armunud! Tahaks seda uuesti kogeda. Veel ja veel!

4. osa ^^

Tegelikult kui päris aus olla, siis mind eriti ei huvitanud ka mis kell on. See ei läinud korda. Vaatasime mingit filmi. Kui see oli läbi, pani see sõber mängima Transformers 2 Revenge of the Fallen. Tema naine oli juba magama läinud ja ta ise läks ka varsti. Me jäime kahekesi filmi vaatama. Ma olin siis juba 3-4 purki zinni ära joonud. Natukene oli naljakas juba olla. Mõnusalt uimane olemine. Ta käis korra WC-s ja siis tõi veel juua meile. Ma ei tea miks, aga ma näitasin keelt Talle. Naersime koos, sest see oli naljakas. Ta palus mul veel keelt näidata. Tegin seda. Ta vaatas mind oma nunnu kutsu silmadega otsa ja siis, juhtus, see mida ma olin juba ammu oodanud. Suudlus. Tema pehmed huuled. Tema magus keel. Ma polnud sellel hetkel selleks valmis, tuli liiga ootamatult. Ma lihtsalt suudlesin Teda vastu. See oli nii hea. Igatsen seda siiani. Ma unustasin sellel hetkel kõik, isegi filmi. Unustasin kõik, peale Tema. Pidime vaatama filmi, kuid see ununes kiiresti.
Järgnevad minutid möödusid suudeldes. Nüüd mõtlesin ma, kas ma ikka olen üleval? Ma olin diivani peal sellili ja Tema minu peal. Me lihtsalt rääkisime ja naersime, proovisime õppida teineteist tundma. Vahepeal väike suudlus. Nii möödus päris mitu tundi. Film käis ikka veel telekas, kuid me ei vaadanud seda.

3. osa..

Nendesse silmadesse võis ära eksida. Olime kassas, maksime ära ja suundusime auto poole. Polnud pikk maa, umbes paarkümmend meetrit. Enne kui ma jõudsin autoukseni, liikus Ta nata kiiremini. Tegi mulle ukse lahti, mis oli eriti nunnu, tundsin nagu oleksin printsess. Sellel hetkel olingi oma muinasjutu kaunitar. Istusin sisse, ja uks suleti minu eest. Tema tuli teiselt poolt ja istus minu kõrvale peaaegu, meid lahutas mingi 10 cm.. Ta oli mulle nii lähedal, et kui oleksin julgenud, oleksin Teda seal samas suudelnud. Sõitsime edasi minu poole. Tema käsi oli nii lähedal minu jalale, et see tegi mul seest ülikuumaks.. rahu valitses ikka veel mu sees. Ma teadsin, et minuga ei saa midagi juhtuda. Ühel hetkel oli Ta käsi minu reie peal, ma ei vaadanud Ta poole, silmitsesin hoopis merd ja mööduvaid autosid ning inimesi. Mõtlesin, mida nemad teeksid kui praegu siin minu asemel oleksid? Ma panin enda käe Tema käe peale, see oli hea tunne.. Tundsin kuidas kõik reaalne eemaldub minust, edasine ei saanud kuidagi olla tõsi. Võibolla ma kujutasin kõike ette? Ei, see ei saanud olla minu kujutlusvõime vili! Ma tajusin kõike, tundsin Tema keha soojust.. Minu käsi ei olnud üldsegi soe, natukene jahe. Vähemalt ei hakanud higistama.. oleks väga mark olnud.
Jõudsime mu maja juurde. Ütlesin neile, et ma olen kohe tagasi. Jooksin autost maja poole, ise mõtlesin, et miks ma jooksen? Kelle eest? Mis pärast? Ühe hetkega oli kõik selge, ma olin juba armunud Temasse, tahtsin ruttu Tema kõrvale tagasi, hoida tal käest kinni. Otsisin kõik valjalikud asjad ruttu ülesse, toppisin kotti ja jooksin välja tagasi. Ma ei teagi kui kaua mul läks, arvan, et umbes 5 minta. Tagasi autosse istudes, teadsin, et olin jälle seal, kus ma olla tahtsin. Ta vaatas mind jälle selle kutsupilguga. Sõitsime siis minema, võtsime suuna Sinna.
Ma olin enamus ajast kuss, lihtsalt nautisin seda hetke, seda et Ta minu kõrval on, nii lähedal.. Ma ei mõista siiani, miks ma nii õnnelik olin? Miks ma käitusin nagu väike laps? Võibolla, ma teadsin, et ma näen Teda veel, teadsin, et see ei jää nii. Ma tundsin, kuidas igahetkega ma aina sügavamale Tal oma südamesse minna lasin.. Ma olin temasse kõrvuni armunud esimesest silmapilgust! Ma ei tunnistanud seda omale, sest mul oli veel vaja oma suhteseis M-ga ära klaarida. Kuid mul ei tulnud ta kordagi meelde, sest mul polnud põhjust enam M-le mõelda. Unustasin kõik, mis temaga seotud oli, tülid, solvumised ja muu kraam, mis ajas mu närvi ja vihale. Hetkel suutsin ma ainult Temale mõelda. Ta oli kõik, mida ma vajasin!
Viimaks olime mingi maja ees, Seal pidi toimuma pidu. Me ei teadnud kust sisse minna, otsisime vähemalt 5 minutit, kus uks on. Lõpuks saime teada ja läksime sisse. Ma ei mõelnud mida teised arvavad, lihtsalt olin. Tundsin end küll võõrana, aga see ei häirinud mind. Teadsin, et me oleme siin ainult paar tundi ja siis lähme ühe teise sõbra juurde ööseks. Niiet paanitsemiseks ei olnud põhjust. Olin rahu ise. Panime oma kotid nn kööki, see oli üli tilluke, kuid natuke isegi köögi moodi. Vahepeal sain omale kleepsu koos oma nimega, panin selle endale külge ja vaatasin ruumis ringi. Nii palju võõraid nägusid, keda ma pole kunagi näinud ja arvatavasti ei näe ka enam. Teadsin sealt peale Tema ja enda veel paari inimest. Vähemalt olid tuttavad, tundsin kergendust, et ma puht võõras pole. Vaikne nagu ma alati olen, olin ka siis. Käisin ainult Temaga kaasas nagu kassipoeg. Ma polnud üksi.
Meid kutsuti Uno kaarte mängima. Ma ei olnud seda kunagi enne mänginud. Alguses ma ei saanud midagi aru, kuid lõpuks sain pihta. Väga kerge mäng tegelikult. Kergem kui mingi teine kaardimäng. Mängisime natukene aega, umbes 3,4,5 mängu, siis jooksid kõik suitsule.. Masendav. Ma jäin natukeseks üksi, ilma Temata. Suht jube oli olla võõraste juures. Naljakas oli see, et Ta ei tundunud võõras mulle.. Nagu ma oleks Teda juba mitu aastat tundnud. Kuigi olin temaga alles 4-5 tundi koos olnud. Sellest piisas, et Temasse hullu pööra ära armuda. Ma ei näidanud seda välja. Tagant järgi mõtlen, vist siiski oleks pidanud näitama. Ma kardsin, et see ilus muinasjutt saab siis läbi, kui kõik on teada ja pole enam midagi avastada.
Edasine ei olnudki enam nii huvitav, vähemalt mitte minu jaoks. Ma ju tundsin, et ma ei kuulu sinna, see ei olnud minu rahvas. Ma tundsin ennast kui Tema Tüdruk, ja see oli hea. Selle tundega võiks elada terve elu. Kuid enam pole see võimalik.
Mängisime mingeid tobedaid mänge. Muidugi mina pidin just see olema, kes kõigist osa võttis.. Mitte vabatahtlikult, aga mis mul üle jäi. Ma olen kord selline, ei suuda EI öelda. Mis on kõige nõmedam asi maailmas. Esimene tobe mäng oli prügikotiga, ühed pidi selle sees hüppama ja teised siis selle pähe panema ja teise abiga läbima slaalomi.. Päris hea ikka.. mina pidin olema see, kes selle pähe tõmbab. Mu ilus soeng! Vahet pole, et seda ei olnudki, aga ikkagi, juuksed läksid sassi. Kui aus olla siis oli täitsa fun. Teine tobe mängi oli pliiatsi, nööri ja pudeliga. Võite arvata mis mäng? Ma juba oletan, et teate. Just! Nööri küljes pliiats, mis on sinu külge kinni seotud, ja pudel teiselpool ruumi. Lihtsalt supper. Mina pidin olema esimene, kes seda pliiatsit pudelisse pidi panema, õnneks mul läks esimese korraga õnneks ja me ei olnud vastasest eriti maas. Kaotasime, aga mis siis ikka, vähemalt oli naljakas vaadata, kuidas mingid 30ne ja 60 ne aastased seda pudelisse topivad. Jäi mulje nagu nad topiks midagi muud, hoopis kuhugi muljale, vähemalt meeste puhul.
Mängud said läbi, vahepeal mängiti veel Uno kaarte ja siis tehti diskot.Kell hakkas vaikselt 12 saama, just siis pidime me sealt ära minema.. Lõpuks! Sest ma ei tahtnud enam seal olla, kõik oli siiski võõras. Kui me Uno kaarte mängima läksime, võttis Ta mult käest kinni, ja see oli nii armas. Tundsin, et meie vahel on midagi, midagi mis ei saa ainult täna ja praegu olla. Arvasin, et see on midagi väga tugevat, mis hoiab meid koos ja ei luba lahti lasta.
Võtsime joped ja panime need selja, köögist võtsime oma kotid ja läksime välja, üle tee, kus ootas meid takso. Istusime taksosse ja hakkasime liikuma sõbra poole. Hoidsime käest kinni, nagu 15. aastased, kes olid armunud ja ei hoolinud enam mitte kellegist, vähemalt mulle tundus nii. Taksos istudes ajasime natukene juttu ja Tema käsi oli minu käes ja minu süles. See oli tohutult armas, ikkagist minu miunasjutt. Soovisin, et see kestaks veel kaua kaua.. Tal olid ikka veel need nunnud kutsika silmad. Ma armastasin neid juba. Tahtsin neid igaveseks endale. Soovisin, et need ei kaoks mu elust. Soovisin, et Ta ei kaoks mu elust. Ma ei tahtnud enam kedagi teist, peale Tema. See tundus imelik, kuid ma olin Talle oma südame andnud. Teadmata, mida see endaga kaasa võib tuua, aga ma ei hoolinud sellest. Taksosõit tundus nii pikk. Ma nautsin iga hetke, tahtsin, et need jääksid mulle meelde nii kauaks kuni ma elan.
Lõpuks jõudsime kohale, Tema sõber ootas meid juba väljas. Maksime taksojuhile ja väljusime autost. Vähemalt oli tuttav koht, mis oli väga lähedal minu kodule. Tundsin ennast kohe palju paremini. Liikusime koos Tema sõbraga korterisse. Korter oli väike, aga ilus. Mulle meeldis. Seal teretas meid ka sõbra naine. Panime oma asjad ühte kohta ja võtsime mugava koha sisse pehmel diivanil. Ma olin ikka veel väga vaikne. Tagasihoidlik, nagu mul kombeks. Räägin siis kui minult midagi küsitakse. Kuulasin mida teised räägivad ja samal ajal vaatasin telekat ning jõin oma zinni, mis mulle ostetud oli. Sõber pakkus välja, et võiks teha väikse filmiõhtu. Nu mulle sobis. Peaasi, et ma olen Tema kõrval. Kell oli vist 1 ajal öösel. Kuid mul ei olnud und.

2 osa :)

Ma vastasin. Tema esimene küsimus oli, kus ma olen? Ma olin sellel hetkel terminalis, ja hakkasin liikuma ukse poole, trepist ülesse, samal ajal rääkisin Temaga.. Nii hea oli kuulata seda rahulikku, enesekindlalt häält.. natukene vaikne, rahustav. Sellepärast ma võibolla ei pabistanudki. Tema hääl rahustas mu meeled, see oli nii hea. Küsisin:"Kus sa oled?" Ta vastas, et on infoputka ja apteegi vahel. Ma mõtlesin pikalt, kus kohas on Virus selline koht, ma nagu oleks unustanud.. Kui keegi oleks küsinud samal ajal minu käest, kus WCd asuvad, ma ei oleks osanud vastata. Ma olin keskendunud ainult sellele häälele. Meenus, et ma pean leidma Ta. Olin keset Viru. Vaatasin ühele poole, siis teisele ja proovisin kaugelt näha kus midagi on.. Aga ma ei näinud midagi, mis oleks leidmise kergemaks teinud. Tegin siis ühe tiiru ümber enda, ja siis märkasin Teda.. See hetk oleks nagu kestnud mitu minutit, ma ei teagi mida ma sellel ajal täpselt tundsin, aga see oli hea. Sammusin Tema juurde, samal ajal Talle öeldes:" Ma näen sind!". Siis nägi ka Tema mind. Meie silmad kohtusid, aga ma pöörasin pilgu ära, häbelik nagu ma ikka. Tema juurde minnes, ei pannud ma tähele kedagi peale Tema. Lähemale jõudes, mõtlesin, miks mu süda ei löö kiiremini? Miks mul nii hea rahulik olla on? Ma ei saanud midagi aru, aga see meeldis mulle väga. Kallistasin Teda. Vaatasin Talle hetkeks otsa, kuid pidin pilgu ära pöörama, kuna Ta ütles :" Sa oled palju kenam kui pildi peal." Oeh.. ei ainult mitte seda.. ja siin. Nüüd pöörasin jälle pea ära ja veidike punastades naersin selle üle. Proovisin teha näo, et Okey-ju-siis-on-nii, aga see ei tulnud hästi välja. Mis siis ikka, mõtlesin kohe millegi muu peale. Siis suundusime terminali tagasi, kuna ma pidin bussile minema. Mul oli veel umbes 10 minutit aega. Rääkisin Talle, et ma mõtlesin, et kui Ta ei tule, siis ma lähen bussi peale, aga ta jõudis enne siia. Vedas Tal.
Möödus umbes 5 minutit. Ta vaatas mulle oma kutsika silmadega otsa, need olid nii nunnud, mõtlesin samal ajal, kas mul on viga midagi? Kuid ei. Ma ei aimanudki, et ma Talle nii mõjun, sain sellest alles hiljem teada. Järsku tuli Talt ootamatu küsimus :" Kas sa ei taha minuga kaasa tulla Sinna?" Ma olin hetk vait, kuna ei teadnud mida vastata. Mul käis peast sellel hetkel oma 10 mõtet läbi, kui mitte rohkem. Ma ütlesin Talle, et Ta ootaks nata. Võtsin taskust oma telefoni ja valisin ema nr. Kuna mul oli vähe aega, siis rääkisin suht kiiresti, ja täpselt. Lõpuks sain ema nõusse. Ma olin nagu rõõmupall tol hetkel, mulle ei läinud enam midagi korda. Tundsin, et täna tuleb ilus öö.. Ma ei muretsenud mitte millegi pärast enam.. Lasin asjal minna nagu läheb.
Me suundusime trolli peale, et paar peatust edasi sõita, ja siis bussiga edasi minna Tema sõbra poole. Trollis ja bussis olles me eriti millegist ei rääkinud, ainult tühjast-tähjast. Kuid siis kui me bussi ootasime, siis hetkeks tekkis väike vaikus, minu jaoks ei olnud see häiriv, pigem meeldiv. Ma ei mõelnud Temaga koos olles mitte midagi, nii hull kui see ka ei tundu. Ma ei tea miks, kuid Temaga koos olles, oli mul hea, rahu valitses kehas ja hinges.
Olime bussis. Mõne minuti möödudes, olime kohal. Suundusime Tema sõbra korteri poole, vahepeal rääkisime ja naersime. Ta vaatas mind ikka veel oma kutsika silmadega, need silmad olid nii armsad, täis rõõmu.. Iga kord kui meie pilgud kohtusid, mõtlesin ainult sellele, et tahan Temaga juba kahekesi olla, lihtsalt diivanil istuda ja rääkida maailmast. Isegi ilmast oleks olnud põnev rääkida, see ei oleks üldse igav ja mõtetu tundunud.. Ma ei saa sellest siiani aru, miks temaga polnud igav? Selle pärast, et Ta tundus huvitav? Või, et mul oli selline tunne nagu me teaks teineteist juba terve elu? Olin Temaga ainult paar kuud msnis ja skypes rääkinud, isegi seal plnud igav.. Igakord kui ma töölt tulin, olin nagu takjas arvuti taga. Olin nagu rõõmupall...
Mul oli siis veel mees, nüüdseks juba ex-mees, kuigi meil oli juba niigi kriips peal. Ma ei saanud M-iga(lühend sellest nimest) eriti hästi läbi. Me olime koos olnud juba üle aasta, kui võib nii öelda. Paar korda läksime lahku ja siis uuesti kokku. Meie kohta oleks hea öelda, nagu kass ja koer- ei möödunud päevagi kui me poleks kakelnud, tülitsenud või solvunud. See tüütas ära. Ma olin juba nagu masin, kui midagi oli jälle, ei teinud ma välja, ma ei vaevunud mõtlemagi, mis edasi saab. Lihtsalt ei tahtnud, lasin asjal olla nii nagu on. Üks tobe asi oli see, et me käisime mõlemad samas kohas tööl, pidin teda igapäev nägema. Isegi tööl oli koguaeg jama, vahet pole mida me rääkisime, ikka viis see ikka ja jälle sama teema peale. Mul oli juba kopp ees sellest. Mõnikord ma lihtsalt panin oma kõrvaklapid pähe ja kuulasin oma lemmiklaule. Muidugi see ei meeldinud M-le, aga mul oli sellel hetkel jumala savi. Tema enda asi kas solvub või mitte. Eks ma pärast pidin muidugi olema see kes otsis lepitust, tegelt loll olin. Oleks võinud mitte.
Kuhu ma jäingi? aa jaa.. Olime Tema sõbra juures, istusin voodi peal ja vaatasin telekat. Tema sama ajal aitas oma sõpra, mingi wifi teema oli.. Aegajalt vaatasin Teda. Ma ei suutnud oma silmi Tema pealt kuidagi ära, pidin ennast sundima. Muidu oleks imelik olnud. Sain ainult siis pilgu ilma vaevata ära, kui Ta mind ka vaatas. Proovisin võimalikult palju telekale keskenduda. Natukese aja pärast helistas ema mulle, tahtsis teada kus ma olen ja kas vahepeal koju ei tule? Vastasin, et tulen ainult korraks, et vajalikud asjad kaasa võtta. Natukese ajal möödudes sain smsi, see oli M-lt. Küsis kus ma olen? Mida teen? Jne.. Valetasin, et ma vaatan filmi ja ei tule täna enam netti, kuigi tegelikult olin koos mehega, kes oli nagu muinasjutust.. Kellest ma ei tahtnud enam eemale minna. Kui aus olla, ma ei suutnudki. Lootsin, et need tunnid ja minutid läheksid aeglaselt, saaksin tunda enda nii nagu tahan ja olla Temaga.
Kell oli juba nii palju, et me pidime hakkama Tema sõbra autoga minu juurde sõitma, ja veel poest läbi minema, et midagi juua kaasa osta Sinna. Istusime autos. Toetasin oma pea tooliseljatoe peale ja vaatasin Teda. Kõik tundus nii ebareaalne, Mina ja Tema?! See pole võimalik. Korraks isegi mõtlesin, et ma näen und. Aga see ei olnud uni, õnneks! Tee peal hüppasime korra Selverisse, ostsime natukene õlut ja siidrit. Poes olles tundus nagu kõik vaataksid mind.. Võibolla ma lihtsalt kujutasin ette. Ma loodan, et kujutasin. Ta vaatas mind ikka veel selle sama pilguga. Ma isegi ei suutnud talle otsa vaadata, kuna Tema pilk oli nii armas ja nunnu, et ma oleks punastama hakkanud. Nendesse silmadesse armusin ma juba siis ära, kui ma neid esimest korda reaalselt nägin. Nii võrratult ilusad.

7. november 2009 (1 osa)

Täna on juba neljapäev, sellest päevast on möödas 17. pikka, valurohket, pisaratega sisustatud päeva..
Ma ei teagi kuidas ennast tunda, kuidas käituda, kuidas olla..?? Mida mõelda? See kõik on lihtsalt nii võimatult raske ja vastik!
7.november 2009- imeline päev, muinasjutuliselt hea, mälestustest tulvil tunnid, mida mäletan siiani.. Isegi iga pisiasja.. Iga sekundit, tundub võimatu, kuid siiski talletatud mällu igaveseks.
Hommik- kell on umbes 9, äratus telefonis hakkab tööle rahuliku meloodiaga. Tunnen, et täna juhtub midagi, mis muudab kõik. Söön, käin pesus, panen riidesse ja vaatan peeglisse:" Ilus oled täna! Tead seda?" Ma ei usu oma silmi, kuid jh, see ongi nii.
Panen jope selga ja suundun välja.. Ilus ilm on. Kell on vähe, umbes 11 ajal. Ootan bussi.. Samal ajal mõeldes, täna tuleb vb imeline päev, vähemalt loodan.. Kuid siis keerab kurvist buss bussipeatuse poole, ja läheneb sellele.. Buss peatub ja ma hüppan sisse. Lõpuks saabub viimane peatus, väljun, ja tuletan meelde miks ma üldse siia tulin. Esiteks mul oli vaja telefonile uut akulaadijat.. ja siis nata riideid. Lippan siis Viru Keskusesse. Kõige pealt suundun telefoni poe suunas. 5 minutit ja olemas. Siis võtan suuna riietepoodi, vaatan ühte pluusi ja siis teist, kui ei midagi.. ple minu maitse jaoks.. Möödus umbes poolteist tundi, kuni ma leidsin midagi sobivat. Vähemalt ei pea koju tühjade kätega minema.. Kell on umbes 13.00 ja mõtlen, kas peaks helistama või mitte? Võtan välja telefoni, vajutan nuppu, mille üleval on sõna "nimed" ja siis otsin sealt nime Tema(ei kasuta õiget nime) ja vajutan nuppu helista. Kutsub, kutsub, aga siis vajutan lõpeta. Ootan natukene aega, umbes 10-20 minta, Ta ei helista tagasi.. Kuid siis, heliseb telefon.. Võtan vastu, hääl nata väriseb, kuid proovin mitte sellest suurt numbrit teha ja mu hääl muutus tavaliseks. Ajan natukene juttu ja siis saan teada, et umbes tunni aja pärast on Ta Viru Keskuses. Panin telefoni taskusse tagasi.. Mõtlesin, mida ma küll teen selle tund aega.. Kuid ei tulnud midagi hea pähe, istusin lihtsalt tooli peal ja vaatasin mööduvaid inimesi. Millegi pärast liikus aeg mega aeglaselt. Vaatasin iga 2 minuti tagant kella, et mis kell nüüd on? Kuid see ei aidanud, et aeg kiiremini läheks.
14.30 mõtlesin, et helistan veel, igaks juhuks.. Mõeldud, tehtud. Sain teada, et veel tund aega.. Meel muutus natukene kurvaks, aga mõtlesin, et ootan siiski.. Kuigi vahe peal tuli mõtesse, et lähen koju juba, ei viitsinud enam Virus kuskil tooli peal passida.. Kell oli 3 ja enam plnud mõtet mõelda, et oleks võinud koju minna, kuna buss läks just ära. Nu mis siis ikka. Ju siis pidi nii minema.
15.45- ei mingit märki Temast, ple helistanud ega midagi.. Mõtlesin siis, et lähen koju.. vahet ple siis. Liigun vaikselt terminali poole, sõidan liftiga -1 korrusele, ja seisan pingi kõrvale.. Kell on umbes 15.55 ja siis tunnen ja kuule äkki, et mu telefon heliseb.. Ja Oh Imet! Tema helistab!