3. osa..

Nendesse silmadesse võis ära eksida. Olime kassas, maksime ära ja suundusime auto poole. Polnud pikk maa, umbes paarkümmend meetrit. Enne kui ma jõudsin autoukseni, liikus Ta nata kiiremini. Tegi mulle ukse lahti, mis oli eriti nunnu, tundsin nagu oleksin printsess. Sellel hetkel olingi oma muinasjutu kaunitar. Istusin sisse, ja uks suleti minu eest. Tema tuli teiselt poolt ja istus minu kõrvale peaaegu, meid lahutas mingi 10 cm.. Ta oli mulle nii lähedal, et kui oleksin julgenud, oleksin Teda seal samas suudelnud. Sõitsime edasi minu poole. Tema käsi oli nii lähedal minu jalale, et see tegi mul seest ülikuumaks.. rahu valitses ikka veel mu sees. Ma teadsin, et minuga ei saa midagi juhtuda. Ühel hetkel oli Ta käsi minu reie peal, ma ei vaadanud Ta poole, silmitsesin hoopis merd ja mööduvaid autosid ning inimesi. Mõtlesin, mida nemad teeksid kui praegu siin minu asemel oleksid? Ma panin enda käe Tema käe peale, see oli hea tunne.. Tundsin kuidas kõik reaalne eemaldub minust, edasine ei saanud kuidagi olla tõsi. Võibolla ma kujutasin kõike ette? Ei, see ei saanud olla minu kujutlusvõime vili! Ma tajusin kõike, tundsin Tema keha soojust.. Minu käsi ei olnud üldsegi soe, natukene jahe. Vähemalt ei hakanud higistama.. oleks väga mark olnud.
Jõudsime mu maja juurde. Ütlesin neile, et ma olen kohe tagasi. Jooksin autost maja poole, ise mõtlesin, et miks ma jooksen? Kelle eest? Mis pärast? Ühe hetkega oli kõik selge, ma olin juba armunud Temasse, tahtsin ruttu Tema kõrvale tagasi, hoida tal käest kinni. Otsisin kõik valjalikud asjad ruttu ülesse, toppisin kotti ja jooksin välja tagasi. Ma ei teagi kui kaua mul läks, arvan, et umbes 5 minta. Tagasi autosse istudes, teadsin, et olin jälle seal, kus ma olla tahtsin. Ta vaatas mind jälle selle kutsupilguga. Sõitsime siis minema, võtsime suuna Sinna.
Ma olin enamus ajast kuss, lihtsalt nautisin seda hetke, seda et Ta minu kõrval on, nii lähedal.. Ma ei mõista siiani, miks ma nii õnnelik olin? Miks ma käitusin nagu väike laps? Võibolla, ma teadsin, et ma näen Teda veel, teadsin, et see ei jää nii. Ma tundsin, kuidas igahetkega ma aina sügavamale Tal oma südamesse minna lasin.. Ma olin temasse kõrvuni armunud esimesest silmapilgust! Ma ei tunnistanud seda omale, sest mul oli veel vaja oma suhteseis M-ga ära klaarida. Kuid mul ei tulnud ta kordagi meelde, sest mul polnud põhjust enam M-le mõelda. Unustasin kõik, mis temaga seotud oli, tülid, solvumised ja muu kraam, mis ajas mu närvi ja vihale. Hetkel suutsin ma ainult Temale mõelda. Ta oli kõik, mida ma vajasin!
Viimaks olime mingi maja ees, Seal pidi toimuma pidu. Me ei teadnud kust sisse minna, otsisime vähemalt 5 minutit, kus uks on. Lõpuks saime teada ja läksime sisse. Ma ei mõelnud mida teised arvavad, lihtsalt olin. Tundsin end küll võõrana, aga see ei häirinud mind. Teadsin, et me oleme siin ainult paar tundi ja siis lähme ühe teise sõbra juurde ööseks. Niiet paanitsemiseks ei olnud põhjust. Olin rahu ise. Panime oma kotid nn kööki, see oli üli tilluke, kuid natuke isegi köögi moodi. Vahepeal sain omale kleepsu koos oma nimega, panin selle endale külge ja vaatasin ruumis ringi. Nii palju võõraid nägusid, keda ma pole kunagi näinud ja arvatavasti ei näe ka enam. Teadsin sealt peale Tema ja enda veel paari inimest. Vähemalt olid tuttavad, tundsin kergendust, et ma puht võõras pole. Vaikne nagu ma alati olen, olin ka siis. Käisin ainult Temaga kaasas nagu kassipoeg. Ma polnud üksi.
Meid kutsuti Uno kaarte mängima. Ma ei olnud seda kunagi enne mänginud. Alguses ma ei saanud midagi aru, kuid lõpuks sain pihta. Väga kerge mäng tegelikult. Kergem kui mingi teine kaardimäng. Mängisime natukene aega, umbes 3,4,5 mängu, siis jooksid kõik suitsule.. Masendav. Ma jäin natukeseks üksi, ilma Temata. Suht jube oli olla võõraste juures. Naljakas oli see, et Ta ei tundunud võõras mulle.. Nagu ma oleks Teda juba mitu aastat tundnud. Kuigi olin temaga alles 4-5 tundi koos olnud. Sellest piisas, et Temasse hullu pööra ära armuda. Ma ei näidanud seda välja. Tagant järgi mõtlen, vist siiski oleks pidanud näitama. Ma kardsin, et see ilus muinasjutt saab siis läbi, kui kõik on teada ja pole enam midagi avastada.
Edasine ei olnudki enam nii huvitav, vähemalt mitte minu jaoks. Ma ju tundsin, et ma ei kuulu sinna, see ei olnud minu rahvas. Ma tundsin ennast kui Tema Tüdruk, ja see oli hea. Selle tundega võiks elada terve elu. Kuid enam pole see võimalik.
Mängisime mingeid tobedaid mänge. Muidugi mina pidin just see olema, kes kõigist osa võttis.. Mitte vabatahtlikult, aga mis mul üle jäi. Ma olen kord selline, ei suuda EI öelda. Mis on kõige nõmedam asi maailmas. Esimene tobe mäng oli prügikotiga, ühed pidi selle sees hüppama ja teised siis selle pähe panema ja teise abiga läbima slaalomi.. Päris hea ikka.. mina pidin olema see, kes selle pähe tõmbab. Mu ilus soeng! Vahet pole, et seda ei olnudki, aga ikkagi, juuksed läksid sassi. Kui aus olla siis oli täitsa fun. Teine tobe mängi oli pliiatsi, nööri ja pudeliga. Võite arvata mis mäng? Ma juba oletan, et teate. Just! Nööri küljes pliiats, mis on sinu külge kinni seotud, ja pudel teiselpool ruumi. Lihtsalt supper. Mina pidin olema esimene, kes seda pliiatsit pudelisse pidi panema, õnneks mul läks esimese korraga õnneks ja me ei olnud vastasest eriti maas. Kaotasime, aga mis siis ikka, vähemalt oli naljakas vaadata, kuidas mingid 30ne ja 60 ne aastased seda pudelisse topivad. Jäi mulje nagu nad topiks midagi muud, hoopis kuhugi muljale, vähemalt meeste puhul.
Mängud said läbi, vahepeal mängiti veel Uno kaarte ja siis tehti diskot.Kell hakkas vaikselt 12 saama, just siis pidime me sealt ära minema.. Lõpuks! Sest ma ei tahtnud enam seal olla, kõik oli siiski võõras. Kui me Uno kaarte mängima läksime, võttis Ta mult käest kinni, ja see oli nii armas. Tundsin, et meie vahel on midagi, midagi mis ei saa ainult täna ja praegu olla. Arvasin, et see on midagi väga tugevat, mis hoiab meid koos ja ei luba lahti lasta.
Võtsime joped ja panime need selja, köögist võtsime oma kotid ja läksime välja, üle tee, kus ootas meid takso. Istusime taksosse ja hakkasime liikuma sõbra poole. Hoidsime käest kinni, nagu 15. aastased, kes olid armunud ja ei hoolinud enam mitte kellegist, vähemalt mulle tundus nii. Taksos istudes ajasime natukene juttu ja Tema käsi oli minu käes ja minu süles. See oli tohutult armas, ikkagist minu miunasjutt. Soovisin, et see kestaks veel kaua kaua.. Tal olid ikka veel need nunnud kutsika silmad. Ma armastasin neid juba. Tahtsin neid igaveseks endale. Soovisin, et need ei kaoks mu elust. Soovisin, et Ta ei kaoks mu elust. Ma ei tahtnud enam kedagi teist, peale Tema. See tundus imelik, kuid ma olin Talle oma südame andnud. Teadmata, mida see endaga kaasa võib tuua, aga ma ei hoolinud sellest. Taksosõit tundus nii pikk. Ma nautsin iga hetke, tahtsin, et need jääksid mulle meelde nii kauaks kuni ma elan.
Lõpuks jõudsime kohale, Tema sõber ootas meid juba väljas. Maksime taksojuhile ja väljusime autost. Vähemalt oli tuttav koht, mis oli väga lähedal minu kodule. Tundsin ennast kohe palju paremini. Liikusime koos Tema sõbraga korterisse. Korter oli väike, aga ilus. Mulle meeldis. Seal teretas meid ka sõbra naine. Panime oma asjad ühte kohta ja võtsime mugava koha sisse pehmel diivanil. Ma olin ikka veel väga vaikne. Tagasihoidlik, nagu mul kombeks. Räägin siis kui minult midagi küsitakse. Kuulasin mida teised räägivad ja samal ajal vaatasin telekat ning jõin oma zinni, mis mulle ostetud oli. Sõber pakkus välja, et võiks teha väikse filmiõhtu. Nu mulle sobis. Peaasi, et ma olen Tema kõrval. Kell oli vist 1 ajal öösel. Kuid mul ei olnud und.