2 osa :)

Ma vastasin. Tema esimene küsimus oli, kus ma olen? Ma olin sellel hetkel terminalis, ja hakkasin liikuma ukse poole, trepist ülesse, samal ajal rääkisin Temaga.. Nii hea oli kuulata seda rahulikku, enesekindlalt häält.. natukene vaikne, rahustav. Sellepärast ma võibolla ei pabistanudki. Tema hääl rahustas mu meeled, see oli nii hea. Küsisin:"Kus sa oled?" Ta vastas, et on infoputka ja apteegi vahel. Ma mõtlesin pikalt, kus kohas on Virus selline koht, ma nagu oleks unustanud.. Kui keegi oleks küsinud samal ajal minu käest, kus WCd asuvad, ma ei oleks osanud vastata. Ma olin keskendunud ainult sellele häälele. Meenus, et ma pean leidma Ta. Olin keset Viru. Vaatasin ühele poole, siis teisele ja proovisin kaugelt näha kus midagi on.. Aga ma ei näinud midagi, mis oleks leidmise kergemaks teinud. Tegin siis ühe tiiru ümber enda, ja siis märkasin Teda.. See hetk oleks nagu kestnud mitu minutit, ma ei teagi mida ma sellel ajal täpselt tundsin, aga see oli hea. Sammusin Tema juurde, samal ajal Talle öeldes:" Ma näen sind!". Siis nägi ka Tema mind. Meie silmad kohtusid, aga ma pöörasin pilgu ära, häbelik nagu ma ikka. Tema juurde minnes, ei pannud ma tähele kedagi peale Tema. Lähemale jõudes, mõtlesin, miks mu süda ei löö kiiremini? Miks mul nii hea rahulik olla on? Ma ei saanud midagi aru, aga see meeldis mulle väga. Kallistasin Teda. Vaatasin Talle hetkeks otsa, kuid pidin pilgu ära pöörama, kuna Ta ütles :" Sa oled palju kenam kui pildi peal." Oeh.. ei ainult mitte seda.. ja siin. Nüüd pöörasin jälle pea ära ja veidike punastades naersin selle üle. Proovisin teha näo, et Okey-ju-siis-on-nii, aga see ei tulnud hästi välja. Mis siis ikka, mõtlesin kohe millegi muu peale. Siis suundusime terminali tagasi, kuna ma pidin bussile minema. Mul oli veel umbes 10 minutit aega. Rääkisin Talle, et ma mõtlesin, et kui Ta ei tule, siis ma lähen bussi peale, aga ta jõudis enne siia. Vedas Tal.
Möödus umbes 5 minutit. Ta vaatas mulle oma kutsika silmadega otsa, need olid nii nunnud, mõtlesin samal ajal, kas mul on viga midagi? Kuid ei. Ma ei aimanudki, et ma Talle nii mõjun, sain sellest alles hiljem teada. Järsku tuli Talt ootamatu küsimus :" Kas sa ei taha minuga kaasa tulla Sinna?" Ma olin hetk vait, kuna ei teadnud mida vastata. Mul käis peast sellel hetkel oma 10 mõtet läbi, kui mitte rohkem. Ma ütlesin Talle, et Ta ootaks nata. Võtsin taskust oma telefoni ja valisin ema nr. Kuna mul oli vähe aega, siis rääkisin suht kiiresti, ja täpselt. Lõpuks sain ema nõusse. Ma olin nagu rõõmupall tol hetkel, mulle ei läinud enam midagi korda. Tundsin, et täna tuleb ilus öö.. Ma ei muretsenud mitte millegi pärast enam.. Lasin asjal minna nagu läheb.
Me suundusime trolli peale, et paar peatust edasi sõita, ja siis bussiga edasi minna Tema sõbra poole. Trollis ja bussis olles me eriti millegist ei rääkinud, ainult tühjast-tähjast. Kuid siis kui me bussi ootasime, siis hetkeks tekkis väike vaikus, minu jaoks ei olnud see häiriv, pigem meeldiv. Ma ei mõelnud Temaga koos olles mitte midagi, nii hull kui see ka ei tundu. Ma ei tea miks, kuid Temaga koos olles, oli mul hea, rahu valitses kehas ja hinges.
Olime bussis. Mõne minuti möödudes, olime kohal. Suundusime Tema sõbra korteri poole, vahepeal rääkisime ja naersime. Ta vaatas mind ikka veel oma kutsika silmadega, need silmad olid nii armsad, täis rõõmu.. Iga kord kui meie pilgud kohtusid, mõtlesin ainult sellele, et tahan Temaga juba kahekesi olla, lihtsalt diivanil istuda ja rääkida maailmast. Isegi ilmast oleks olnud põnev rääkida, see ei oleks üldse igav ja mõtetu tundunud.. Ma ei saa sellest siiani aru, miks temaga polnud igav? Selle pärast, et Ta tundus huvitav? Või, et mul oli selline tunne nagu me teaks teineteist juba terve elu? Olin Temaga ainult paar kuud msnis ja skypes rääkinud, isegi seal plnud igav.. Igakord kui ma töölt tulin, olin nagu takjas arvuti taga. Olin nagu rõõmupall...
Mul oli siis veel mees, nüüdseks juba ex-mees, kuigi meil oli juba niigi kriips peal. Ma ei saanud M-iga(lühend sellest nimest) eriti hästi läbi. Me olime koos olnud juba üle aasta, kui võib nii öelda. Paar korda läksime lahku ja siis uuesti kokku. Meie kohta oleks hea öelda, nagu kass ja koer- ei möödunud päevagi kui me poleks kakelnud, tülitsenud või solvunud. See tüütas ära. Ma olin juba nagu masin, kui midagi oli jälle, ei teinud ma välja, ma ei vaevunud mõtlemagi, mis edasi saab. Lihtsalt ei tahtnud, lasin asjal olla nii nagu on. Üks tobe asi oli see, et me käisime mõlemad samas kohas tööl, pidin teda igapäev nägema. Isegi tööl oli koguaeg jama, vahet pole mida me rääkisime, ikka viis see ikka ja jälle sama teema peale. Mul oli juba kopp ees sellest. Mõnikord ma lihtsalt panin oma kõrvaklapid pähe ja kuulasin oma lemmiklaule. Muidugi see ei meeldinud M-le, aga mul oli sellel hetkel jumala savi. Tema enda asi kas solvub või mitte. Eks ma pärast pidin muidugi olema see kes otsis lepitust, tegelt loll olin. Oleks võinud mitte.
Kuhu ma jäingi? aa jaa.. Olime Tema sõbra juures, istusin voodi peal ja vaatasin telekat. Tema sama ajal aitas oma sõpra, mingi wifi teema oli.. Aegajalt vaatasin Teda. Ma ei suutnud oma silmi Tema pealt kuidagi ära, pidin ennast sundima. Muidu oleks imelik olnud. Sain ainult siis pilgu ilma vaevata ära, kui Ta mind ka vaatas. Proovisin võimalikult palju telekale keskenduda. Natukese aja pärast helistas ema mulle, tahtsis teada kus ma olen ja kas vahepeal koju ei tule? Vastasin, et tulen ainult korraks, et vajalikud asjad kaasa võtta. Natukese ajal möödudes sain smsi, see oli M-lt. Küsis kus ma olen? Mida teen? Jne.. Valetasin, et ma vaatan filmi ja ei tule täna enam netti, kuigi tegelikult olin koos mehega, kes oli nagu muinasjutust.. Kellest ma ei tahtnud enam eemale minna. Kui aus olla, ma ei suutnudki. Lootsin, et need tunnid ja minutid läheksid aeglaselt, saaksin tunda enda nii nagu tahan ja olla Temaga.
Kell oli juba nii palju, et me pidime hakkama Tema sõbra autoga minu juurde sõitma, ja veel poest läbi minema, et midagi juua kaasa osta Sinna. Istusime autos. Toetasin oma pea tooliseljatoe peale ja vaatasin Teda. Kõik tundus nii ebareaalne, Mina ja Tema?! See pole võimalik. Korraks isegi mõtlesin, et ma näen und. Aga see ei olnud uni, õnneks! Tee peal hüppasime korra Selverisse, ostsime natukene õlut ja siidrit. Poes olles tundus nagu kõik vaataksid mind.. Võibolla ma lihtsalt kujutasin ette. Ma loodan, et kujutasin. Ta vaatas mind ikka veel selle sama pilguga. Ma isegi ei suutnud talle otsa vaadata, kuna Tema pilk oli nii armas ja nunnu, et ma oleks punastama hakkanud. Nendesse silmadesse armusin ma juba siis ära, kui ma neid esimest korda reaalselt nägin. Nii võrratult ilusad.