7. november 2009 (1 osa)

Täna on juba neljapäev, sellest päevast on möödas 17. pikka, valurohket, pisaratega sisustatud päeva..
Ma ei teagi kuidas ennast tunda, kuidas käituda, kuidas olla..?? Mida mõelda? See kõik on lihtsalt nii võimatult raske ja vastik!
7.november 2009- imeline päev, muinasjutuliselt hea, mälestustest tulvil tunnid, mida mäletan siiani.. Isegi iga pisiasja.. Iga sekundit, tundub võimatu, kuid siiski talletatud mällu igaveseks.
Hommik- kell on umbes 9, äratus telefonis hakkab tööle rahuliku meloodiaga. Tunnen, et täna juhtub midagi, mis muudab kõik. Söön, käin pesus, panen riidesse ja vaatan peeglisse:" Ilus oled täna! Tead seda?" Ma ei usu oma silmi, kuid jh, see ongi nii.
Panen jope selga ja suundun välja.. Ilus ilm on. Kell on vähe, umbes 11 ajal. Ootan bussi.. Samal ajal mõeldes, täna tuleb vb imeline päev, vähemalt loodan.. Kuid siis keerab kurvist buss bussipeatuse poole, ja läheneb sellele.. Buss peatub ja ma hüppan sisse. Lõpuks saabub viimane peatus, väljun, ja tuletan meelde miks ma üldse siia tulin. Esiteks mul oli vaja telefonile uut akulaadijat.. ja siis nata riideid. Lippan siis Viru Keskusesse. Kõige pealt suundun telefoni poe suunas. 5 minutit ja olemas. Siis võtan suuna riietepoodi, vaatan ühte pluusi ja siis teist, kui ei midagi.. ple minu maitse jaoks.. Möödus umbes poolteist tundi, kuni ma leidsin midagi sobivat. Vähemalt ei pea koju tühjade kätega minema.. Kell on umbes 13.00 ja mõtlen, kas peaks helistama või mitte? Võtan välja telefoni, vajutan nuppu, mille üleval on sõna "nimed" ja siis otsin sealt nime Tema(ei kasuta õiget nime) ja vajutan nuppu helista. Kutsub, kutsub, aga siis vajutan lõpeta. Ootan natukene aega, umbes 10-20 minta, Ta ei helista tagasi.. Kuid siis, heliseb telefon.. Võtan vastu, hääl nata väriseb, kuid proovin mitte sellest suurt numbrit teha ja mu hääl muutus tavaliseks. Ajan natukene juttu ja siis saan teada, et umbes tunni aja pärast on Ta Viru Keskuses. Panin telefoni taskusse tagasi.. Mõtlesin, mida ma küll teen selle tund aega.. Kuid ei tulnud midagi hea pähe, istusin lihtsalt tooli peal ja vaatasin mööduvaid inimesi. Millegi pärast liikus aeg mega aeglaselt. Vaatasin iga 2 minuti tagant kella, et mis kell nüüd on? Kuid see ei aidanud, et aeg kiiremini läheks.
14.30 mõtlesin, et helistan veel, igaks juhuks.. Mõeldud, tehtud. Sain teada, et veel tund aega.. Meel muutus natukene kurvaks, aga mõtlesin, et ootan siiski.. Kuigi vahe peal tuli mõtesse, et lähen koju juba, ei viitsinud enam Virus kuskil tooli peal passida.. Kell oli 3 ja enam plnud mõtet mõelda, et oleks võinud koju minna, kuna buss läks just ära. Nu mis siis ikka. Ju siis pidi nii minema.
15.45- ei mingit märki Temast, ple helistanud ega midagi.. Mõtlesin siis, et lähen koju.. vahet ple siis. Liigun vaikselt terminali poole, sõidan liftiga -1 korrusele, ja seisan pingi kõrvale.. Kell on umbes 15.55 ja siis tunnen ja kuule äkki, et mu telefon heliseb.. Ja Oh Imet! Tema helistab!